Ood Vabadusele
Metsakutsu
Kuhu läeb ta ah, näen ma ah koos matame mured ja matame lohed kedagi teist meil vaja ei ole ei, see pole Romeo ja Julia ega Bonnie ja Clyde või Kim ja Kanye, see on mina ja tema Ma tõesti ei tea mis mehe ta isa tal endale otsida käskis Ma oskan vaid aguli armastust aga ma oskan hästi Öö on pime jah kõiki me käike valgustavad huntide kihvade läiked Mäletad, enne südaööd sealt trepilt, kui leidsin ta klaasilt jooksuketsid. Aga eemale jääme, nagu unenäos pole suunda me poole, pole suunda me sees. Ja me eemale jääme, nagu unenäos pole suunda me poole, pole suunda me sees. Aga siis, me ümber jälle naerab pime öö (pole vahet kui hästi, kui halvasti)(pole vahet kui hästi, või halvasti) Aga siis, me ümber jälle naerab pime öö (pole vahet kui hästi, kui halvasti) (pole vahet kui hästi, kui halvasti) Ma valetaksin, kui ütleksin, et armastusest kirjutada on kerge. Seal, kus tunded on päriselt ei, ei, ei kirjutata nendest. a see on päris ah, ja nii, algusest saati. Kõik mis meil on, on 24 karaati, 24 karaati. ja nagu need tiivad, mida ta peidab, ta's on palju rohkem, kuigi ta eitab. Ja nagu need tänavad siin linnast on näinud, näinud katkist mind ka. Aga siis, me ümber jälle naerab pime öö (pole vahet kui hästi, või halvasti) Aga siis, me ümber jälle naerab pime öö. (pole vahet kui hästi, või halvasti) Kord läksid soojade pilvede all, mööda valu tänavaid Hommik võttis mind sülle, meile laulis see päev Aga siis, me ümber jälle naerab pime öö Aga siis, me ümber jälle naerab pime öö (pole vahet kui hästi, või halvasti) Aga siis me ümber jälle naerab pime öö (pole vahet kui hästi, või halvasti) Aga siis me ümber jälle naerab pime öö (pole vahet kui hästi, või halvasti) aga siis, me ümber jälle naerab pime öö (pole vahet kui hästi, või halvasti) Aga siis me ümber jälle naerab pime öö